Kortsutatud poolläbipaistev paber, tagant valgustatud ja lähedalt pildistatud. Järgneb kolm võtet, mitte rohkem: värv on viidud usutavusest kaugemale – violetne, naatriumkollane, arteriaalne punane; osa kaadreid on peegeldatud sümmeetriliseks; teised on lõigatud horisontaalseteks ribadeks ja seatud uuesti kokku kergelt nihkes, nii et õmblused jäävad näha.
Kogu mõte on peegelduses. Murra paberitükk keskelt kokku ja silm ei näe enam paberit: ta leiab sealt näo, rinnakorvi, maski, valgustatud ukseavas seisva kuju – ja leiab need enne, kui jõuad midagi otsustada. Peegeldamata jäävad samad kaadrid ilmaks: pilved, suits, roheline meri jää all.
Utoopiast vaieldakse tavaliselt kui paigast: kas sellist oleks võimalik ehitada. Materjal ütleb midagi kitsamat ja raskemini ümberlükatavat: võime, mis seda ehitab, on odav ja töötab lakkamatult. Selle käivitamiseks piisab mõnest sentimeetrist äravisatud paberist.
Valminud ja eksponeeritud Rochesteri Ülikoolis 2015. aastal.
Kaks selle kollektsiooni tööd on Fine Art Americas saadaval printidena.
